Telefonist ja liikumisest

Ma tahaks öelda, et ma olen natuke palju praeguste laste tuleviku pärast mures, aga igaüks elab oma elu ise. Millegipärast väga sellest ei räägita. Vahel mõni ikka piiksatab siin ja seal, aga kuidagi tuld nagu ei võeta.

Nimelt ma näen kurja vaeva, et oma lapsed telefonist eemale ja toast välja saada, või et nad ei sööks ainult kommi ja saia. Ma arvan, et meie perel ei ole veel suuri probleeme ja samuti minu tuttavate peredes, sest eks need sõbrad, kellega rohkem näost näkku kokku puutud, ole ka natuke üle keskmise aktiivsed liikujad ja võtavad lapsed ka kaasa.

Aga kui natuke laiemalt ringi vaadata, siis pilt enam nii ilus ei ole. Näiteks praegu oli just lasteaedade, koolide, ülikoolide lõpetamised ja Facebook laste pilte täis. Käsi püsti, kes ei märganud oma uudistevoos ühtegi natuke trullakamat last või noort?

Kehalise õpetajad on ahastuses, muud inimesed, kes peavad lapsi liigutama, on ahastuses, sest nad lihtsalt ei jõuagi isegi mitte paari kilomeetrit käia. Lapsed ise on kurvad, sest mõni asi jääb pooleli, kuna sõbrad ei jaksa kaasa teha. Kiitus muidugi, et nad vähemalt püüavad.

Või hiljuti rääkis mulle üks tuttav, et sai veepargis imestatud, sest vähemalt pooled lapsed olid ülekaalulised. Kust nad tulevad? Miks nad sellised on? (Minu isiklik arvamus, et vale toit ja vähene liikumine, sest toas telefoni näppimine ei kuluta eriti igasugu jamast saadud energiat).

Ja kui kusagil keegi ikkagi natuke valjema häälega seletab, siis hakatakse vabandama, et terviseprobleemid ei saa liikuda. Et Eestis nii haige noorus? Või öeldaksegi, et ma ise passin telefonis ja miks siis last peaks keelama? Et telefon praegu on meie aja raamat ja me ju omal ajal ka lugesime liiga palju.

Samas mis see minu asi on. Ütlesin täna ka oma lastele, et andke minna. Istugu või järgmised 2 kuud jutti toas telefonis. Aga ärgu viie aasta pärast kurtma tulgu, et ema on elu ära rikkunud.  Minul on juba juuksedki hallid sellest keelamisest-keelitamisest-meelitamisest-seletamisest.

Aga ise lähen nüüd paaritunnisele jalutuskäigule tormise mere äärde.

PS. Lapsed võtsin siiski täna kaasa, aga samme jäi omal muidugi sellega puudu.

Autor: Pille

Kahe lapse ema. Imeloomad OÜ disainer, varustaja, õmbleja, fotograaf, turundaja, raamatupidaja, koristaja, laomees. Hobikorras matkaja, fotograaf, kuduja, kokk, ilu- ja tarbeaias mässaja. Googelda ja leiad kindlasti rohkematki.

2 kommentaari “Telefonist ja liikumisest”

  1. Mul on kogemus oma vennaga (lapsed pole veel piisavalt vanad). Ta ütleski mingi aeg emale teismelisena või ülikooli ajal, et ta oleks tahtnud, et ema tal vähem arvutis oleks lasknud passida. Igal juhul on lastel 10-15 aasta pärast mingi asja kohta ütlemist, et ma nende elu ära rikkusin. Aga olgu seal kõrval see ka, et vähemalt said nad lapsena liikumise pisiku eluks kaasa. Tore, et sa nad ikka kaasa said! 🙂

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.