Miks mulle meeldib ära käia?

Sellistel matkareisidel on minu jaoks huvitav asi grupiks kujunemise või olemise psühholoogia. Jah, ma tahtsin kunagi ka psühholoogiat õppima minna, aga konkurss oli sel aastal 21 matsi kohale ja mina nii nutikas ei olnud.

Igal juhul grupiks kujunemise mehhanism on igas grupis laias laastus ühesugune. Iseasi, kaugele sellega ühe nädalaga jõutakse. Kõik areneb muidugi kosmilise kiirusega. Ja rollid sõltuvad alati kohast, ajast ja seltskonnast ning on erinevad. Neid võib isegi mitu tükki olla. Ja mida detailsemaks rollide lahtiseletamisel minna, seda rohkem neid on. Aga mina siinkohal nii peeneks ei lähe, vaid kirjutan puhtalt oma sisetunde järgi.

Niisiis minul on olnud läbi aegade erinevaid rolle. Küll olen olnud paar korda seltskonnatola, kelle kulul võib siis vabas vormis lõpmatult nalja teha. Vahel lõbus, lõpuks tüütav. Siis olen paar korda olnud see „ilus tüdruk“, kellele enamik grupi poisse püüab meele järele olla ja kelle peale teised tüdrukud natuke kadedad on. Samuti paar korda on see huvitav, siis nagu enam ei viitsi, stsenaarium ju alati sama.

Seekord olin grupi mingi siduja rollis. Kellegi kindlaga koos ei liikunud, pendeldasin erinevate inimeste vahel, sest paljud olid tuttavad ja uued olid huvitavad, pluss hoolitsesin selle eest, et õhtul kellegi napsuklaas tühi ei oleks. Ja eks ma natuke kippusin ikka kamandama ka (“ilus tüdruk” tead küll). Omal oli ja on siiani totaalse alkassi tunne ja loodan, et see mu mainet nüüd päris kuhugi maapõhja ei viinud (jah, mainekujundusest räägiti). Samas enamik gruppi olid vanad tuttavad ja eks nad ole mind juba niikuinii läbi hammustanud.

Kusjuures esimese nädalaga minul küll kõiki päris lõpuni läbi hammustada ei õnnestu, kuigi uue grupiga ühisesse ruumi sattudes on esimese 30 minutiga selge, kellega sul hakkab sobima ja kellega mitte. Olgu see siis mees või naine. Ma millegipärast arvan, et see äratundmine on vastastikune.

Ja veel tuleb mulle iga jumala reisi ajal meelde, et ma vaatan vesteldes inimestele silma. Ma tean alati grupiliikmete silmavärvi (tagantjärele väga pikalt ei julge lubada) ja kui sa silma vaadates tunned mingil hetkel, et pead pilgu ära pöörama, siis on jälle valida, kas edaspidi silma ei vaata või mängid pilgu ja noole mängu edasi.

Tagasi jõudes lähevad kõik jälle oma igapäevaste rollide juurde tagasi, aga vahelduseks on täitsa hariv olla näiteks nädal aega selles rollis, keda konkreetses grupis just parajasti vaja on, mitte ema, abikaasa, õmbleja ….. Vot nii.

Autor: Pille

Kahe lapse ema. Imeloomad OÜ disainer, varustaja, õmbleja, fotograaf, turundaja, raamatupidaja, koristaja, laomees. Hobikorras matkaja, fotograaf, kuduja, kokk, ilu- ja tarbeaias mässaja. Googelda ja leiad kindlasti rohkematki.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.