Unistus usinamast minast

Täna olen pea terve päeva harjumatult palju laiselnud. Tulime eile Hiiumaale, kuigi teadsime, et täna sajab terve päeva. Ometi sureb lootus viimasena, sest ei ole mina veel väga täpset ilmateadet näinud.

Või noh, natuke on ikka toimetatud kah, hetkeks tervelt 7000 sammu jagu. Kuna õues väga toimetada ei kannata, siis olen netis ringi surfanud ja just lugesin ühest tublist inimesest, kes ärkab 5.10. Joob algatuseks sidruniga vett, käib jooksmas, mõtleb, tänab, visualiseerib, teeb hommikusöögi ja alles siis ärkab pere.

Aga minul, kes ärkas hommikul pool üheksa, on juba õhtul kell 9 uni silmas. Sai veel saunagi köetud ja peale seda magan üldse nagu beebi. Hea, et öösel kella keeratakse.

Tundub, et linnas passimine on minugi keha nõrgaks teinud, et värske õhk nii ära väsitab. Või on asi selles, et õues ladistab ikka vihma, aga toas pliidi kõrval on nii mõnusalt soe.

Aga päevaks jäi kummitama see, et kui ma ise ka jooks rohkem vett, käiks rohkem jooksmas ja kasvõi natuke tegeleks vaimsete asjadega, kas ma siis ehk jõuaks-jaksaks rohkem? Mida arvate? Olete proovinud?

PS. Pilt on tehtud täna ühes väga raskesti ligipääsetavas Kõpu põhjarannas, kust lootsime metsikuid astelpajusid leida. Selgus, et sinna pole ka edaspidi enam asja, sest isapõõsaid lihtsalt enam ei ole.

Autor: Pille

Kahe lapse ema. Imeloomad OÜ disainer, varustaja, õmbleja, fotograaf, turundaja, raamatupidaja, koristaja, laomees. Hobikorras matkaja, fotograaf, kuduja, kokk, ilu- ja tarbeaias mässaja. Googelda ja leiad kindlasti rohkematki.

2 kommentaari “Unistus usinamast minast”

  1. Kui ma eelmisel aastal depressiooniga esimest korda silmitsi seisin, tundsin esimest korda sama, ma ei jaksa ega tahagi enam jaksata midagi teha! Enamjaolt magasin, pikutasin või tegin tõesti ainult need vajalikud toimetused nagu loomadega tegelemine ära, kobisin tuppa, kerisin magama ja vsjoo.

    Nüüd ma tean, mis pingeid tekitas ja ära väsitas. Siiani on täielik energiasööst peal aga ma ei lase sellest ennast kaasa haarata (kartes, et siis järgneb jälle mingi depressiooni lainetus ja olen voodis teki all) Ma naudin kõike mõõdukalt. Ehk et kui ma tunnen, et tahan täna voodis krõpsu süüa ja mitte midagi teha, siis nii ka on (va siis loomad eksole) Ja ma arvan, et see ei ole seotud ainult depressiooni põdemisega vaid üleüldse, ka tervete inimeste puhul. Koguaeg ei tohi ennast tagant tampida, et tee ja ole. Veel vähem võrrelda ennast kellegi teisega, kelle jaoks hommikul kell 5 ärkamine on kõige loomulikum asi. Ma olen miljon korda mõelnud ja üritanud ennast hingestada nii nagu paljud teised kes mulle inspiratsiooni pakuvad ja see on jama! See ausalt öeldes teeb haiget, sest iga inimese rütm on tema isiklik 🙂

    Liked by 1 person

    1. Tänan mõtteid jagamast!
      Olen minagi proovinud üht ja teist asja, mida edukad inimesed teevad, aga ei ole külge hakanud. No ja siis vahel ikka mõtled, et äkki peaks ikka veel proovima või rohkem proovima. Asi siis see siis kell näiteks kuueks äratama panna ja välja ronida, aga tõenäoliselt ei ole see jah ka järgmisel korral jätkusuutlik, sest mina olen ööinimene.

      Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.