Koduperenaisest programmeerijaks?

See oli siis juba aasta tagasi, kui kusagilt jäi silma ja panin ennast kirja projekti Vali IT. See on midagi sellist, et koolitatakse tasuta välja 500 inimest, kes ei ole varem programmeerimisega kokku puutunud.

Kui suvel pakuti testi tegemise võimalust, siis ma ei olnud isegi mitte linnas ja ei näinud nagu piisavat põhjust tulla ka. Aga järjekorda jäeti edasi, sest programm kestab, kuni kõik 500 tükki on ära koolitatud ehk siis aastaid.

Täna oli siis see päev, kui käisin TRIPODi visuaalse võimekuse testi tegemas. Ongi selline asi, et hunnikus on mustmiljon erinevat (kolmemõõtmelist) kujundit ja küsimus on, et milline ei sobi või milline on sarnane. Võib ka olla, et ükski ei sobi või kõik ongi sarnased või on mitu õiget vastust. Ja kõik see on aja peale.

Ausalt öeldes andsin siis juba alla, kui kaksküsimust, millele me olin omast arust isegi õige vastuse ära märkinud, läks käest, sest ok oli vajutamata. Lihtsalt ei suutnud ühel ajal jälgid mingit pisikest jooksvat aega ja kujundeid. Kõige pikem mõtlemise aeg oli 1.30 ja siis terve hunnik igasugu lühemaid aegu.

Mäletasin veel, et edasipääsuks tuleb saada 40 punkti. Kokku oli 48 küsimust, kaks juba läinud ja tõenäosus, et ma kõik ülejäänud pihta saan, olematu.
Aga võta näpust. Tõenäoliselt oli see piir hoopis 40%, sest üllatus oli suur, kui mind jäeti koos ühe kutiga sinna veel vestlema. Teised saadeti koju. See test pidi matemaatilist võimekust näitama, nii et tehnikateaduste magistrikraad vist ikka ainult ilusate silmade eest saadud ei ole.

Päris programmis vist sees veel ei ole, sest firmad, kes sinuga pärast tegelema hakkava, peavad su ka veel valima ja ma tahaks näha, kes valib keskealise koduperenaise, onju 😀

Bussiga koju sõites aga tulid pähe igasugu mõtted. Kõigepealt see, et mis programmeerija nüüd mina olen. No et need on ikka väga andekat inimesed. Samas teades mõnd sellise töö tegijat, siis on nad ikka täiesti tavalised inimesed. Ainuke vahe on see, et nad olid samas punktis umbes 18-aastaselt. Ja kõik on õpitav.

Teisalt olen ma nii laisaks jäänud, et ei kujuta ette, et nüüd hakkangi iga päev 9-17 kusagil siseruumides passima. Ei mingeid laste koolivaheaegu ega suvepuhkust. Ja selleni, et mingit pappi hakkab sisse tulema, läheb veel aastaid aega. Peale selle programmi lõppu ei ole sa veel nooremarendajagi. Ja vabakutseliseks hakkamiseks peab ikka enne midagi oskama ka. Või mine tea, hoian igal juhul silmad lahti.

Nii et põnev on, aga kahtlusi on ikka ka. Ja ma olen ikka tohutult kahestunud isiksus. Alles tahtsin loomeettevõtjana läbi lüüa ja juba tahan programmeerijaks saada. Pole siis ime, et disainerina lootusetuks tunnistati 😀

Elu on seiklus!

Autor: Pille

Kahe lapse ema. Imeloomad OÜ disainer, varustaja, õmbleja, fotograaf, turundaja, raamatupidaja, koristaja, laomees. Hobikorras matkaja, fotograaf, kuduja, kokk, ilu- ja tarbeaias mässaja. Googelda ja leiad kindlasti rohkematki.

2 kommentaari “Koduperenaisest programmeerijaks?”

  1. Lihtsam on ise õppida kui huvi ja tööd selles valdkonnas leida. Tööd peaks jaguma ka. Aga venitada üsna kahtlase projekti raames, raisata oma aega ja null sissetulekut, tundub jube kahtlane 😦

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.