Mul ei ole aega

Et nädalavahetus ikka täie ette läheks, võtsin peale öist tantsumaratoni kätte ja sõitsin koos keskkooliaegse klassiõega Suurupisse, et sealt mööda rannajoont Tiskreni välja tulla.

Kuna päev oli pikk, jätkus juttu kauemaks, aga õige varsti hakkasin tähele panema, et paljud mu laused algasid sõnadega „Kui mul oleks aega ……“ Tõesti, mul on asju, mida ma teha tahaks, tunduvalt rohkem, kui ma ära teha jõuan. Ma jõuan ka palju, aga millegipärast pööran ma rõhku just sellele tegemata osale.

Lõpuks hakkas siiski juba tulema ka näiteks: “Hakkan juba tasapisi oma riidemajandusega ühele poole saama”. Sest nagu vist kõik lapsevanemad, tuleb uue kooliaasta algul ja kahe aastaaja vaheldumisel läbi tuulata kõik riidevarud. Mis pessu, mis müüki, mis Uuskasutuskeskusesse, mis prügimäele ja mida üldse ei ole, see tuleb juurde otsida. Täitsa selline nädala-kahe töö, kui saab kogu aeg teha. Mul veel müüki minevate asjade kott puhta pildistamata.

Aga kui sul lapsi ei ole, siis ei ole sellist asja vaja ka teha. Ega ma enne lapsi ka tõenäoliselt piisavalt palju teha ei jõudnud, sest mul on ikka veel sellest ajast unistuste nimekirjas asju, mida ma tahaks ära teha/proovid, aga ei ole siiani jõudnud.

Ühesõnaga on hädavajalik hakata pöörama tähelepanu tehtud asjadele. Kindlasti paraneb ka enesetunne.

Näiteks täna hommikul saatsin algatuseks lapsed kooli. Viimane läks kodust välja 11.15. Siis koristasin kööki, panin pesu pesema, tegin aias lillepeenardes kerge sidumise ja lõikamise ringi ja hakkasin Imelooma asju ajama. Nimelt tuleb seal kohe aasta kõige kiirem tööaeg, aga mul ei ole veel pakendeid  ning kleebised ja tänukaardid puha tellimata.

Pakendid said tellitud, trükistele hinnapäringud tehtud. Isegi Omnivas tegin omale ärikliendi konto. Ehk saab ise kodus pakke vormistades natuke aega kokku hoida.

Siis tõi postiljon pakke, siis koostasin menüü ja ostunimekirja, sest Noorem peab alles homme oma 7. sünnipäeva ja hakkasidki lapsed jälle koolist koju tulema. Neile toit soojaks ja ruttu Nõmmele trenni, sest alla kümnesed ei või Tallinnas üksi jalgrattaga linnaliikluses kolada ja rattaga saab kiiremini kui bussiga, midagi ei ole teha.

Mööda minnes võtsin poest seljakotitäie toitu ka ära, sest kui sul aega ei ole, siis peab kehtima põhimõte – kui lähed, vii midagi ära ja kui tuled, too midagi kaasa, et ei oleks tühje käimisi.

No ja kõige lõpuks on praegu kell alles pool 6, nii et päris palju jõuab veel teha. Näiteks paar kilo toorjuustuga torti ja kartulisalatit homseks.

PS. Just märkasin, et potitäis kupatatud või seeni on ikka veel soolamata 😀 Üks asi, millest reedel juttu oli, oli pildiarhiivi korrastamine, sest see annaks arvutisse kole palju ruumi juurde, aga pole samas väga prioriteetne. Ainult kui midagi vaja leida on, siis muidugi ei leia 😀 Digiajastu rõõmud.

Autor: Pille

Kahe lapse ema. Imeloomad OÜ disainer, varustaja, õmbleja, fotograaf, turundaja, raamatupidaja, koristaja, laomees. Hobikorras matkaja, fotograaf, kuduja, kokk, ilu- ja tarbeaias mässaja. Googelda ja leiad kindlasti rohkematki.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.