Ekraanisõltlaste paradiis

Eile õhtul olin ma väga väsinud. Kui teised läksid ära magama, jäin mina veel 2,5 tunniks üksi üles. Istusin saunas ja vannis, lamasin põrandal, nutsin, kuulasin kurba mussi ja lõbusat, sest ma tundsin, et mul on seda vaja. Teha midagi täiesti üksi. Kahjuks tuleb seda teha oma une arvelt.

Täna hommikul olin unine ja väga vara ei ärganud ehk siis tegin lastele pudru valmis ja läksin kella kümneks juuksurisse.

Pärast käisin veel poes ja mis mind siis kell 13.07 ees ootas? Puhtad pudrukausid ja küsimuse peale, et mida te siis sõite, tuli vastuseks, et neil hambadki veel pesemata.

Mida nad siis tegid? Passisid telekas, tahvlis ja telefonis loomulikult. Ai, kuidas jälle viis tuju alla. No kuidas ma saan olla rõõmus ja rõõsa kõikide jaoks? Ehk siis täna öösel nutan tõenäoliselt jälle.

Sest ei ole kerge olla persekukkunud lapsevanem. Ometi tüdrukute vanem. Aga sõltuvused on väga kerged tulema. Nooremat on saanud igasugu asjadest võõrutada, küll lutist, küll öisest veejoomisest.

Eriti närvi ajas veel see, et juuksuris märkasin, et Noorema eakaaslaste FB-grupis oli tõstatatud küsimus, et kas ja kuidas piirate lapse nutiaega ning päris suur hulk oli juba väitnud, et nad ei piiragi, sest laps on kogu aeg õues.

Küsisin, kuidas see on saavutatud ja jään nüüd vastuseid ootama. Sest minu omad vabatahtlikult oma jalga õue ei pista. Mis siis, et Tallinnas elame Nõmmel ja meil on oma aed. Välja lähevad nad siis, kui keegi kutsub. Ise ei lähe kedagi kutsuma.

Hiiumaal on veel hullem. Seal on kõik võimalused heaks äraolemiseks olemas. Rattad seisavad maja kõrval, on uhke kahekorruseline mängumaja, kiiged, nöörid, puud. Paar päeva tagasi, kui linna tulekuks asju kokku korjasin, siis märkasin, et hüppenööri pole keegi puudutanud, sama palliga ning sulgpalli reketid seisid ka kotis mängumajas. 

Rattaga sõideti täpselt nii palju, kui jooksma minnes käskisin kaasa tulla ja kord saatsin ka kilomeeter eemale vaatama, kas veiseaeda juba ehitatakse. Kõik.

Jah, rannas nad oleks, aga seal peab ise kaasas olema ja üle kahe tunni päevas ei ole mul selleks aega. Maal olen ise kogu aeg väljas, sest niitmist, rohimist, istutamist, korjamist on rohkem, kui ära teha jõuaks. Ehk ei saa nagu öelda, et ma ise passiks kogu aeg toas ja arvutis. See arvuti aeg on ainult öösel.

Hetkel nad helistasid naabrilapsele ja tema ei saanud minu omadega välja tulla, sest ta peab koristama. Selle peale ütlesin mina, et ka teie peate täna koristama, mille peale ütles Vanem: “Ma ei kuulnud ja ei tahtagi kuulda”, tegi õõõõõhhhhh (nagu ta kogu aeg teeb, kui talle midagi ei meeldi) ja nad läksid õue, sest muidu peab äkki tõesti koristama.

Olgu täpsustatud, et meil ei lähe ka mitte üks asi mitte kunagi oma kohale tagasi. Nagu mingi põhimõte juba. Aga need nutid mõjuvad käitumisele ja meeleolule laastavalt, nii et tõenäoliselt peale perekoosolekut on meie majas nulltolerants ehk kõik ekraanid kinni ja mina pean omale kontori üürima, sest tööd on millalgi ikkagi vaja teha 😀

 

Autor: Pille

Kahe lapse ema. Imeloomad OÜ disainer, varustaja, õmbleja, fotograaf, turundaja, raamatupidaja, koristaja, laomees. Hobikorras matkaja, fotograaf, kuduja, kokk, ilu- ja tarbeaias mässaja. Googelda ja leiad kindlasti rohkematki.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.